Konverentsipäevik: Indrek Linnuste ECRSH konverentsist

Osalesin Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) reisitoetuse toel 17.–19. mail Coventrys Inglismaal toimunud Religiooni, Vaimsuse ja Tervise Uurimise Euroopa Võrgustiku (European Network of Research on Religion, Spirituality and Health) kuuendal konverentsil (6th European Conference on Religion, Spirituality and Health).

Seekordse konverentsi alateema oli andestamine. See on pealtnäha lihtne sõnakõlks, mis praegusel solvumisajastul tundub lausa vanamoodne. Ometi avaneb süvenedes omaette dimensioon sõna võimsusest ja isiksuse transformatsiooni potentsiaalidest. Ettekannetes lahati erinevaid andestamisega seotud teemasid tervishoius ning esitati ka mitmeid uuringutega kinnitatud tulemusi, mis olid läbi viidud erinevate sihtrühmadega (veteranid, eakad, krooniliselt haiged, surijad, psüühikahäired jt). Tõendatav kinnitus leiti sellele, et andestamine toob hingerahu, parema tervise nii füüsiliselt kui vaimselt, suhete tasandil nii töö- kui eraelus ning juhib meid parema elukvaliteedi suunas. Et mitte jääda kinni naiivselt andestamise juurde (kuigi miks ka mitte), siis pakuti lisaks erinevaid metoodikaid, kuidas on andestamine integreeritud psühhoteraapiasse. Kõikvõimalikesse kriisidesse sattumine on elu osa, kuigi sageli ettenägematu, kuid kriisis olemine on nii-öelda valik. Seega on oluline igasugune kogemuse integreerimine isiksuse transformatsiooni, kas path või pathology. Tõmmata saab paralleele ka Eestis kanda kinnituvale kogemusnõustajate võrgustikule ja väljaõppele (eelmisel aastal moodustati Eesti Kogemusnõustajate Koda).

Haiguste ravil ja hoolealuseks olemisel lohiseb lisaks esiplaanil olevale probleemile sageli kaasa nn varjutasand, mis on oluline stigma: häbitunne, koormaksolemise tunne, süütunne, erinevad negatiivsed emotsioonid ja hinnangute ja väärtuste tuumuskumused, mis sageli surutakse alla.
Andestamist saab jagada nii iseendale andeksandmiseks – eneseaktsepteerimiseks –, teistele andestamiseks, aga ka religioosses või transtsendentses kontekstis Jumalaga, kõrgema jõuga rahu sõlmimiseks.

Eksistentsiaalsed küsimused ja andestamine tulevad esile eelkõige palliatiivravis ning selles valdkonnas oli konverentsil ka kõige rohkem ettekandeid, kuid isiklukult mulle pakub väljakutseid just vaimse tervise maastik, mis on üha enam aktuaalne: depressioon on ülemaailmselt üks peamisi töövõimetuse põhjuseid ja hinnanguliselt elab maailmas üle 300 miljoni inimese depressiooniga; depressiooni levimus kasvas aastaks 2015 võrreldes aastaga 2005 tervelt 18%. Olen kriitiline depressiooniga tegelemise ühekülgsuse suhtes, sest peamiselt keskendutakse eelkõige sümptomaatika leevendamisele, mitte põhjuste väljajuurimisele. Kriitika ei ole siinkohal suunatud vaid süsteemile, sest iga teraapia on eelkõige koostöö: kui mõelda järjest enam inimesekeskseteks muutuvatele meetoditele ning ressursside vähesusele vaimse tervise valdkonnas, siis jaguneb vastutus pooleks. Kahjuks võivad tähendusteta maailmas saada inimesele patoloogiliseks ka kodustatud depressioon ehk mugavustsoon, mis tähendab elu patsiendi rollis, mis toob kaasa tähelepanu, lähedust ja hoolitsust.

Nii oligi minu jaoks huvipakkuv loeng, milles vaadeldi depressiooni psühhiaatria asemel hingehaiguse teoloogilisest lähtekohast (midagi, mis tõuseb meis, kuid ei kuulu meie loomusesse). Minu jaoks täiesti teise nurga alt ning „dr Google’i“ abiga avastasin, et see vaatenurk ei ole võõras ka Eestis. Nimelt on Marju Lepajõegi kirjutanud akeediast („Tüdimusest ehk akeediast varases munkluses“ – Kirik ja Teoloogia, 7.9.2012), täpsemalt Euagrios Pontose võimsast analüütilisest materjalist, mille minu praktiline aju sooviks kohe samuti psühhoteraapiasse integreerida. Akeedia definitsiooni võib leida ühes teises Euagriose teoses „Kurja kaheksast vaimust“ (XIII): „Akeedia on hinge nõrkemine (atonia psychēs), s.t et hing ei valda seda, mis tal loomu poolest on, ja ei astu kiusatustele julgelt vastu.“ Täiesti tänapäevaselt on siin väidetud, et hingel pole toonust, pole loomupärast pinge- või pingestumisjõudu.

Siin on siis tervishoiu ja religioosse maastiku lõimumiskoht. On hea meel tõdeda, et maailmas on mitmeid ühinguid ja võrgustikke, mis liidavad ühise mõtteviisiga spetsialiste, näiteks Norras baseeruv Nordic Network for Research in Faith and Health http://faith-health.org/ või brittide British Association for the Study of Spirituality (BASS) http://www.basspirituality.org.uk/ jt.

Konverentsil kritiseeriti taaskord ka süsteemi, rääkides tervishoiu rehumaniseerimisest: „Tervishoiu raskuspunkt füüsilisel haigusel ja biomeditsiinil on tasakaalust väljas. Me peame pühendama palju rohkem tähelepanu emotsionaalsele, psühholoogilisele ja vaimsele heaolule ning ravisuhete suurele tähtsusele.“ Loodame et konfrontatsiooni asemel tekib koostöö, vt siit https://heartsinhealthcare.com/.

Lisaks pean taaskord nentima, et kahjuks ei ole spirituaalne toetus ning hingehoid Eesti Haigekassa tasuliste teenuste hinnakirjas.

Indrek Linnuste on usuteaduskonna doktorant.

11. juuni 2018

Tagasi blogisse